Alginfona jõudis minuni selline materjal:
45 mägimändi kõrgusega ca 1-1.2m, ostetud sügisel 2019. a. ametlikust puukoolist, kasvatatud põllul (kas ostetud ilusa mullapalliga või paljasjuursena pole kindel);
Istutatud sügisel, igale männile sai 1 kott aiamulda auku, väetist sügisel ei pandud. Kuna sügis oli väga vihmane, siis taimi regulaarselt kastma ei hakatud;
Kevadel alustati mändide kastmist aprilli lõpus (20 l igale männile, kuid ei selgu tihedus). Väetatud kevadväetisega, kuivamise märkamisel proovitud mõrusoolaga pritsida aga see ei päästnud taimi;
Küsitakse juurestiku piisavuse kohta (saadeti fotod) ja küsiti miks osad siiski välja läksid, kui teised sama hoolduse ja istutuse korral kenasti kasvavad?
Kõik istutamised algavad loomulikult ideest, et midagi tahetakse muuta ja luua midagi uut ja paremat. Projektist ma hetke seisuga midagi ei tea ja otseselt vajalikuks uurida ei pea, kuna tähelepanu juhiksin hoolduse puudujääkidele. Loodus iseenesest on nii võimas, et taim suudab hakkama saada väga vale projekteerimise juures.
Hanke alusdokument on projekt. Iga haljastuse rajaja peab oma tööd tundma ja oskama vajadusel hankega tutvudes tähelepanu juhtida selle puudustele. Loomulikult, kuna tegemist on teetööde hankega, siis hankija on suurettevõtja, kes proovib kõik minimaalse kuluga ära teha ja haljastus on kõige vähemtähtsam osa. Samuti on ehitusjärelvalvega, kes suudab ära lugeda äärekivid, aga haljastuse alla jääva pinnase ja mullakihi paksuse ja kvaliteediga tegeleda ei suuda.
Teemat lahates ja pilte analüüsides võin alustuseks kohe välja tuua kaks olulist asja, mille kohe välja lugesin ja mida puid istutades tuleb silmas pidada.
Esiteks – puid peab alati kastma ka vihmase ilma korral. Lihtsalt siis võib piirduda 1-2 korraga nädalas (min 20l sellistele puudele – okaspuul okkapinda tegelikult väga palju – aurustumine!).
Teiseks – kuigi oli soe talv, siis oleks kevadel pidanud kõik puud varjutatama vastava kangaga ning kastmist alustama kohe kui kadus lumikate ja saabusid päikesepaistelised ilmad. Sügisest kevadeni ei toimu puudel mitte mingisugust juurdumisprotsessi ning eriti just okaspuud kannatavad siis päikesepõletuse käes (kuivamise peamine põhjus on suur vee aurustumine ja mittejuurdunud taim).
Samuti tuli kirjast välja, et männid said kevadel väetist. Väetist pannakse samuti vaid juba juurdunud taimedele. Mõrusoolaga pritsimine aitab samuti juurdunud taimede puhul. See peaks loogika järgi soodustama vee jõudmist okste otstesse, kuid mittejuurdunud taimel ei saa juured maapinnast vajalikul hulgal vett kätte.
Juurestiku seisukorda ei oska täpsemalt kommenteerida, kuna puudub alginfo. Kas osteti paljasjuursena taimed või mullapalliga. Pildi järgi on juur pisut vähekoolitatud küll, aga samas on see harunenud ja peaks õige hoolduse korral siiski suutma taime toita. Muidugi on tänaseks päevaks puud mullas olnud juba peaaegu aasta, mistõttu osa juurestikust võib olla surnud ja mullast väljajuurimisel jäänud pinnasesse.
Pildi ja Google Mapsi vaadete järgi võib öelda, et tegu on teedeehituse ajal laoplatsina kasutatud alaga või siis endise teepõhjaga. Kuna ise päris kohalik ei ole, siis täpselt ei oska öelda. Lääne-Virumaal on mullad kohati väga õhukesed ja loomulik veerežiim on kehvapoolne. Teedeehituse ladustamisplatsid ja teepõhjad on tugevalt ja sügavalt kinnitrambitud pinnasega, mis loomulikul viisil kobestub vaid mitmekordse korraliku läbikülmumise ja sulamisega. Haljastuse rajamisel sellistes tingimustes seab rajamisele eritingimused ja järelhooldusele suurema hoolduskoormuse vajaduse. Nt peaks koorima sügavamalt kinnitrambitud pinnase ja asendama selle kvaliteetse uue pinnasega vähemalt puude juurte piirkonnas. Samuti peaks mullatöid teostama ühel aastal (nt sügisel) ja istutamine peaks toimuma järgmisel vegetatsiooniperioodil. Sel juhul saab pinnas loomulikul teel vajuda ning edasised hooldustööd pärast puude istutamist võimaldavad edukamalt tagada istutuste kasvamamineku.
Seega sellisesse kohta haljastuse rajamisel peab olema veelgi hoolsam. Tegu ka väga tuulise ja päikesele avatud alaga (veelkord – varjestamiskanga kasutamise ja kastmise vajadus kevadeti kuni taimede juurdumiseni, seega 2-5 aastat olenevalt taime suurusest). Killustikumultši kasutamine on niiskuse säilitamise suhtes võib-olla hea lahendus ja piirkonda sobiv, aga samuti häirib see mulla taastumist. Muld külmub kiiremini, sulab aeglasemalt ja kivid akumuleerivad suvel rohkem soojust ehk kuivatavad mulda, mis niigi selles kohas on kuiv. Multši ei panda kohe taime alla tüve ligidale (kastmisvalliga ümbritsetud alale) seni, kuni toimub juurdumisprotsess (halvendab mulla õhurežiimi, võimatu adekvaatselt kontrollida vee jõudmist taimedeni ning kastmise piisavust).
Kirjas oli välja toodud küll see, et istutusauku lisati aiamulda, kuid kui ümbritsev pinnas kujutab endast vaid killustikku ja kruusa, mis pealegi on kinnitrambitud, siis selline koht puukoolis kasvanud puule ei sobi (kuiv,
liiga tihe pinnas, vähe toitaineid juurdunud taimele). Peale selle, soovitaksin liiklushaljasaladele pigem istutada nooremaid/väiksemaid taimi, mis on reeglina vastupidavamad ja juurduvad paremini ka väiksema hooldamise korral.
Kahjuks langesid sel juhul kokku väga
paljud puudele ebasobivad tingimused, mistõttu veidi nõrgemad taimed on hukkunud
ja teised ei ole ka heas seisus ja on tegelikult sama ohustatud edaspidisest kuivamisest. Et säilinud
puude olukorda parandada, siis soovitan puid hoolimata ilmast kasta min 3 korda
nädalas ja järgmisel aastal kindlasti ka. Varjestada alates veebruarist
järgneva kolme aasta kevadel. Ettevaatlikult võib kevadel panna puudele okaspuudele sobivat väetist, aga seda kindlasti perioodil, mis kuivus puid ei ohusta.
Loodan, et säilinud taimede olukorda suudetakse edasisel kasvamisel toetada ja need lähevad kasvama.